Beds

When something breaks you just buy a new one
And yet some people can't let go of the one that broke
Once, I had two beds
One had broken down and I could barely sleep on it
So I bought a new one
It was just luxurious, so comfortable
And yet, the day I had to throw the old one away, I froze
I just couldn't do it
So I kept both
I took turns sleeping on them.
One day I realized I can't keep doing this
They took way too much room and it was impractical
My family thought I had problems
I cried on the floor between those two beds
Months passed and finally...
I threw out the new bed
I don't know why, I just did it
I took it to the second hand shop, crying
The cashier thought I had problems
I slept in my old bed but I still visited it every day
Until one day, it was gone. The corner was empty.
Someone had bought it.
My face turned pale
I knew this was going to happen sooner or later
And yet it still hit me like a bullet out of nowhere
Now I sleep in my old bed, crying
Happy tears and sad tears.
All sorts of tears.
Goodbye, T.O.

Luulekogu 2014

Kuutolm

Hundi külmast härmas tume karvakasukas
Sädeles täiskuu lummavas valguses
Valge hobu kullakarva kuutolmus kappas
Hundi ulg jõudis temani öövaikuses

Kuutolm lendas laiali taevakaarde,
Kuis hobu avas oma tiivad lumivalged
Taevas särama lõi tuhat miljon tähte
Üksik pisar läikis vaikind hundi palgel...

Valu

Vaikus on neelanud uinuva linna
Kõrvades vihiseb vaid jäine tuul
Ma ei tea enam, kuhu edasi minna
Seisan, vaatan üksisilmi kuud

Süütunne sööb aeglaselt piinades hinge
Kätel on külm ja südamel valus
Silmis pisarad, pea lõhub valutada pingest
Ei suuda enam kõndida omal jalul...

Ma igatsen sind

Mis ometi toob mind su ukse taha?
Kas on see armastus või saatuse tahe?
Ma seisan vaikuses ja vaatan maha
Oled imeilus unistus mu hinge tiibade vahel

Ma seisan, kuid ei koputa uksele
Tean, et sa ei taha, et oleksin siin
Mu süda jätab järjest lööke vahele
Hinges keevad koos õnnetunne ja piin

Ohkan vaikselt ja jalutan minema
Vaid tuulevihin kõlab mu kõrvades
On kadunud julgus sul vaadata silma,
Kõrvetav valu tuksub südames

Miljon tähte

Taevas särab miljon tähte,
õrna valgust annab kuu
Sinu pehmeid huuli siiani
ma tunnen enda suul

Kõik tundub niivõrd täiuslik,
kuid puudu on midagi suurt
Sinu sooje käsi pole enam mu ümber
nüüdsest üksi pean vaatama kuud.

Jään sind ootama

Üks võõras auto möödub teise järel
pimedus on vaikselt neeland linna
käed külmetavad sügiskarges õhus
ei tea mida teha, kuhu edasi minna

Hämar tänavavalgus näitab mul teed
kuid mu jalad ei jõua enam kõndida
ma ei taha siin olla, miks olen siis siin?
sest ainus asi, mida tahan on sind leida
ja oma käte vahel hoida

Tuim vaikus on nii kuradima valus
olen kõndinud läbi kogu linna
pisarad voolavad alla mu näolt
ei tea mida teha, kuhu edasi minna...

A lone soul

A lone soul has come a long way
cold wind blowing tears out of his eyes
he came here to remember, to stay
to once again see his home that lays
abandoned in cold, eternal darkness...

Aeg

Mis paneb päikese tõusma ja loojuma,
mis muudab ema juuksed halliks,
mis paneb pilved taevas liikuma,
mis teeb inimesed üksteisele kalliks?

Mis poisist teeb mehe ja tüdrukust naise,
mis paneb sind mõistma oma vigu,
mis möödub lõbutsedes kiirelt, ebamaiselt,
mis töötades, vaeva nähes venib kui tigu?

Mis paneb kõik maailma kellad tiksuma,
mis parandab haavad ja summutab valu,
mis paneb lapsed hommikuti kooli jooksma,
mis teeb ühest ainsast põõsast puudesalu?

Mis paneb meid minevikku unustama,
mis lõhub vanad majad ja kergitab uued,
mis lõpuks paneb kõiki meid hauda,
mis vaibuma sunnib kõik tormituuled?

See on aeg, mis möödub meist nii märkamatult,
ja järjepidevalt meid tagant kiirustab,
mis lükkab elus edasi meid, surelikke, armutult,
ja kogu universumit me ümber mõjutab.

Ajalõng

Kusagil sügaval teadmatuses
istub tammepuust kiiktoolil
kortsus ja väsinud näoga naine
ja ketrab muudkui ajalõnga
sellesse lõnga on põimitud
me kõigi elud ja võibolla isegi
kogu meile tundmatu universum
See naine ei väsi iial ketramast
seda nähtamatut, müstilist lõnga
sest ilma selle lõngata,
poleks seda universumi,
poleks meie maailma, ega meid.

Keegi

Sa ei tea, et kuskil seal pimedas peidus oli keegi hea
Sind kohates jättis ta süda lööke vahele
Su naeratus sulatas ta ja keeras segi ta segaduses pea
Ta otsis sind kaua taga, kuid sa ei pannud tähele

Ja lõpuks ta leidiski su, see oli ta elu ilusaim päev
Ta käis sind kogu aja särasilmil vaikselt piilumas
Sa nägid teda küll, hirmuga panid ette käed
Kuid sa ei näinud tema sooja lootust vaikselt kustumas

Sa ei hoolinud, sa jätsid kõik ta ilusad kirjad vahele
Ta piilus sind nukralt korraks nurga tagant ja kadus taas
Ta jättis armsa sõnumi ja sa ei pannud tähele
Aeg läks mõõda ja nüüd...
Lebab ta murtuna maas...

See keegi olin mina.

Miks

Miks alati on see nii, et kui sind näen,
valusalt võpatab süda mu sees?
Miks on see süda justnimelt sinu käes,
miks on mu silmad sinu pärast vees?

Miks su majast möödudes aknasse ma vaatan,
teades et sa oled kuskil seal?
Miks just sind ma nõnda palju armastan,
miks just sinu pärast olen kaotand pea?

Joonistus

Jäine tuul lõikab läbi hapraks külmund käte
valge kriidikivi tänavakivil veab jooni
väsind peas kordub üks ja sama rumal mõte
soe tunne voolab kehas mõõda veresooni

Põlvitan, juuksed lehvivad näos kui ööpimedus
tekivad okkad, vars ja ilus roosiõis
igas joones, mis tõmban on see väike lootus,
see lootus mis mind taas su kodukohta tõi...

Hüvastijätt

Ma ei taha, et jääksid mu juurde
Tahan lihtsalt, et mäletaksid mind
Ma ei nõua sult, et sa mind suudleks
Tahan lihtsalt viimast korda näha sind...

Su särasilmad

Su särasilmad vaatasid must mõõda
Su kallistus oli niivõrd õrn ja lühike
Sa ei tahtnudki minuga kunagi kohtuda
Sinu jaoks olin lihtsalt võõras tühine.

Koolibuss

Ta jooksis läbi sügava, sädeleva lume
koolibuss seisis peatuses ja ootas
Ta jooksis, näol külmast punakas jume
Süda peksis kõvasti ja pea valutas

Tuttavad sõnad kajasid ta kõrvades
Ta arvas, et oli leidnud sõbra, kaaslase,
Kuid ka tema suust neid sõnu kuuldes
Kaotas ta oma lapseliku rõõmu ja lootuse

Ta ei tahtnud, kuid ta pidi jõudma
Selja taha jäid kahjurõõmsad lapsed
Ta astus bussile ja sättis end taha istuma
Silmis pisarad ja käed-jalad rasked

Ta surus oma sõrmed vastu jääkülma klaasi
Teades, et keegi ei jää teda igatsema,
Et ta lahkub ja ei tule enam kunagi tagasi
Kuid ta ei tahtnud, et buss hakkaks sõitma

Sellesse koolibussi ta enam ei astunud
Lapsed, kes märkasid, rõõmustasid
Ja väga paljud isegi ei märganud
Kõik pidasid rahulikult jõulusid

Tema oli see, kes jäi igatsema.

Head paranemist sulle!

Kui õues vali tuul ja vihma ladistab,
ning teki all on üksi liiga jahe
siis alati sind oma kaisus soojendan,
võid tuttu jääda minu käte vahel

Kui möllab torm ja valjult müristab,
ning tujukene läheb vaikselt kurvaks
siis kõvasti sind hoian, kallistan,
et su imeilus nägu jälle naerataks :)

Sõnadest jääb alati puudu

Su kaunis naeratus on kui öine taevalaotus,
kus säravad lugematud vilkuvad tähed
Iga hetk, mille veedan ilma sinuta
on just nagu hiigelsuur kaotus
Sõnadest jääb alati puudu
ja soojadest suudlustest väheks...

There is one diamond...

There is one diamond
It's rough and unpolished but It's perfect to me
It's shining and lighting up my way, It's helping me out and making me believe
Thinking about it is supporting me when I have hard times
It's unique and genuine... I have never touched it
It's unobtainable...
I'm often thinking about that diamond
Every day, every night... It's so important to me
Why is it so beautiful? Why can't I reach it?
It has such an effect on me, I'm so scared and astonished at the same time when I see it with my own eyes...
It has done so much good to me, it has toughened me, it has teached me so much...
But... It has been hurting me alot, too
I don't care about that. I can now see the world clearer than ever before thanks to that diamond.
Sometimes I want to own it and sometimes I don't. Sometimes I just want it to be near me...
I know that somebody has it. That somebody is holding it close and never letting go
I don't want to take it away from her... And if I would want to,  that somebody, and my heart, they still won't let me do such a selfish thing...
It's one really special and unique thing. Every diamond is unique.
There is no other diamond like him...

Luulekogu 2. osa

Sügistuul (2013) 

On külm ja kõhe sügistuul
ja vihma sajab jälle
On närtsind lilled, raagus puud -
Kõik läheb mõõda sama jälge..

Ei mõista ilus ilm, et mõnel meist
on sügis südames..
Tema ja sügis hoiavad teineteist
Üksteise embuses

On külm ja kõhe sügistuul
ja kibe pisaratevihm
On närtsind lilled, raagus puud
ja ootamas on püksirihm..

Ei mõista jääkülm kivitrepp,
et tuleks olla soe,
kui talle toetav üksik hing
pisaraisse poeb..

Jäi järgi kõhe sügistuul
ja päike loojus ära..
Enam polnud trepil näha muud,
kui õrna küünlasära..

Ja musta lindiga lillekimpu...

- (2012)

Ma tean, et elus ikka jälle
tuleb pettuda
Ja minevikumälestused
maha suruda..

Ja tean, et algand armastus
võib kohe lõppeda
Ja värskelt õitsev roosiõisgi
kohe närtsida..

Kuid sul teadmata jääb elus see
kes armastanud sind
kes aastaid käinud sinu järel,
unistand kui vaba lind..

Ka mina tean, mis tunned sa
kui sind ei märgata
Mul lootus rinnus valudes
See tahab jätkata...

Ma tulin tagasi (2013)

Ma tulin tagasi...
Seisan siin üksi ja vaatan kaugusesse...
Selle heleda maja juures oled sina, sa ei näe mind,
kuid sa tead, et olen siin, ja just SINU jaoks...
Ma tulin tagasi...
Seisan, käed lootusrikkalt surutud rusikaisse...
Sa ju tead, et nii väga vajan sind,
kuid oled seal, ei tee välja ega hooli, soovin, et see teisiti oleks...

Ma tulin tagasi...
Hirmust väriseva hingega kõnnin su poole,
Sind ümbritsevad inimesed märkavad mind, naeravad valjult,
kuid nad teavad, et see teeb mulle haiget...
Ma tulin tagasi...
Seisan su ees ja imetlen su nägu, keerad pilgu majaseinale,
kuid tuled mulle lähedale ja naeratad õrnalt...
Mu süda klopib sees, kui märkan su värisevaid käsi...

Ma tulin tagasi...
Ohkan vaikselt kegendusest, sest näen, et ka sina kardad...
Sirutan vaikselt käed, et sind kallistada,
sa vaatad mulle otsa, mu silmad põlevad...
Ma tulin tagasi...
Ehmatan, kui mind sõnatult oma sooja embusesse haarad,
meid ümbritseb vaikus, sa oled nii ilus, tahan õelda...
Minu sees ja mu ümber süttisid tähed säravad...

Ma tulin tagasi... Ja leidsin selle mida nii kaua olen soovinud...
Oled täiuslik... Ma armastan sind...
Kuid... See oli vaid uni...

Luulekogu 1. osa

Tahan saada üheks su hingega (2013)

Tahan langeda su käte vahele
Ükskõik, kas oled siis elus või surnud…
Tahan saada üheks su hingega
Ükskõik, et nii palju valu oled mul teinud…

Tahan suudelda su pehmet suud
Ükskõik, et nii ohtlik mul oled…
Vajan sind ja ei iial midagi muud
Ma ei suuda mõelda…
Mis saab siis, kui sa sured…

Oled ainus (2012)

On silmanurgas kibe valupisar
Võõral tüdrukul kes igatsusest
Sinu järgi kisab…
Ta ei hooli endast enam,
Sest, et sina oled ainus,
Kes nii täiuslik ja kena…
Oled ainus…

Miks? (2011)

Miks alati kõik imed
On peidus, kus kottpime?
Miks alati kõike head
Ma nii kaua ootama pean?
Miks alati headus on peidetud?
Miks siirus on kõrvale heidetud?...
Miks ilusad sõnad on suu taga vangis?
Miks armastus peidab end pimedas kongis?
Miks imed, need kunagi ei juhtu, kui väga on vaja?
Miks mõnikord seisan ma püsti vaid SINU najal?!
Miks vaatad sa mind kui võõrast?
Miks vaatad sa mind kui tühjust?...
Me aeg nii kõik läheb raisku…
Mil võtad mind taas oma sooja ja pehmesse kaissu?...

Ei saa ilma sinuta (2013)

Ei saa ma ilma sinuta,
Ei saa su hääleta
Ma elama pean tühjuses
Ja pimedas, su soojuseta…

Ei saa ma ilma su embuseta
Kuid mõistus mul seda ei võta,
Et kunagi sind puutuda
Ma enam iial ei saa…

Mõtlen sinule (2013)

Su särav naeratus ja su nägu
On vajunud kurba pimedusse,
Su lõhnast on saand jahe
Sügistuul…
Ei usu enam iial su armastusse,
Ainult nutan ja mõtlen sinule…
Mõtlen…
Vajan vaid sind, ei midagi muud…

Ei näe sind (2013)

Ei näe ma enam iial sind,
ei kuule su häält ega tunne su käsi…
Olen kui puhkav nõrk ja vana lind,
kes raskest lennust on surmani väsind…

Ei iial ma enam sind puutuda saa,
Sulle vaadata otsa ja naeratada…
Mu väsinud lootuse liblikad
Vedelevad räsituna maas…
Tahan vaid nutta ja puhata,
Kuni lootus mind võtab taas…

Uppunud pisaratemerre (2013)

Olen langenud pimedasse lõksu -
Auku, mis on kaevatud SINU poolt…
Igaveseks kinnisesse ringi
Sinu kingitud ahastus mu vaikselt üles poob…

Igatsedes su häält ja puudutust
Istun pimedas, kaelas okastraadist kee…
Mille eest?...
Selle eest, et ootasin sult armastust…
Nüüd pole midagi oodata, vaid valu ootab ees…

Räsituna põlvitan nõeltel,
Silmad nutust on kildudeks löödud…
Tunnen, justkui oleksin kuumadel sütel
Mu süda on tükkhaaval puruks rebitud…

Olen uppunud pisaratemerre
See on valus, kuid sinuta ma enam ei saa…
Kuid iga kord, kui sind näha tahan,
Lööd mu südamesse uue raudnaela…
Sind igavesti vajan ja vajama jään…
Aga mida teed sina?...
Sa paned mulle silmuse kaela…

Sina (2012)

Su nägu ja hääl ja lõhn ja soojad käed…
Su kaunid südamelöögid,
Sind ümbritsev maailm, mis näed…
Ma elan su imelisest lõhnast,
Ma suplen su vesistes silmades…
Unistan vaid sinust, kuigi oled vaid mälestus,
Elad siiani mu südamevaludes…

Su silmad ja mõtted ja tunded ja naeratus…
Seda kõike kaotada… Oli tõeline õnnetus…
Ma puudutan su nägu,
Ma suudlen su naeratust…
Kuid oled kõigest elutu kogu
Nendel katkistel, räsitud piltidel…

Jõhkard (2013)

Vaikides aru olen saanud,
Et armastan jõhkardit ma
Mu süda on kildudeks löödud
Ja ees seisab tühi elu ilma sinuta…

Miks tegid sa mulle nii?...
Miks valetasid kogu selle aja?
Sa ei vaadanud tagasi, kui lahkusid
Nüüd on su hääl vaid mu mälestuste vaikne kaja…
Kuid ikkagi seisan vaid sinu najal…

Sina, jõhkard, ei tea, mis tunne see on!
Mis tunne on kaotada see kõige tähtsam…
Sa ei oska muud, ainult naerad ja jood
Kuid sellest mu süda ei hooli -
Mulle oled alati see kõige kallim…

Mis siis, et ma ei taha, et oleksid.
Ma ei saa sinust lahti, va jõhkard!...
Ei mõtle ma muule kui sellele, et
Vajan, et ükskord tagasi tuleksid…
Olen sinu ohver, kallis jõhkard.
Tee minuga, mida tahad…
Ma armastan sind, jõhkard…

Tule tagasi, mu kallis (2011)

Oled mu elu, mu suurim salasoov
Ma ei taha muud, kui vaid olla sinuga koos…
Kõik päevad ilma sinuta on tumehallid
Palun, tule tagasi, mu kallis!...

Oled nii ilus (2012)

Oled kallim kui puhas plaatina,
Sinu naeratus särab kui päike…
Igal õhtul, kui jään magusalt magama,
Suplen su kaunite silmade läikes…

Sinu lõhn on mu unistuste maailm,
Sinu hääl on kauneim muusika…
Oled nii ilus, et seda kirja panna ei saa…
Ma tunnen, et ei saa enam ilma sinuta…

Jõhkardist jumal (2013)

Aitäh, et vastasid mu kirjadele sõimuga,
Olin su vastust juba nii kaua oodanud…
Aitäh, et lahti tahad saada must iga hinnaga,
Kuigi tead, et olen sind alati armastanud…

Aitäh, et ütlesid, et olen loll ja rumal,
Kuid ma tean seda sellegipoolest juba isegi…
Aitäh, et oled mu isiklik jõhkardist jumal…
Kui ma oleks tark, ma ei kirjutakski.

Aitäh, et ignoreerid mind taas –
Ka see on ju mingigi tegevus sinu poolt.
Aitäh, mu enesehinnang on nüüd täiesti maas,
Aitäh, et mu südamest varastasid pool…

Jõhkardist jumal, ma armastan sind,
Kuid tean juba hästi, kuidas vihkad sa mind…
Ja loodan, et sõimad mind kunagi veel,
Sest see on ainus asi, mida minuga teed…
Palun hoia siis end, jõhkardist jumal…
Ma tõesti, TÕESTI armastan sind…