Kuutolm
Hundi külmast härmas tume karvakasukas
Sädeles täiskuu lummavas valguses
Valge hobu kullakarva kuutolmus kappas
Hundi ulg jõudis temani öövaikuses
Kuutolm lendas laiali taevakaarde,
Kuis hobu avas oma tiivad lumivalged
Taevas särama lõi tuhat miljon tähte
Üksik pisar läikis vaikind hundi palgel...
Valu
Vaikus on neelanud uinuva linna
Kõrvades vihiseb vaid jäine tuul
Ma ei tea enam, kuhu edasi minna
Seisan, vaatan üksisilmi kuud
Süütunne sööb aeglaselt piinades hinge
Kätel on külm ja südamel valus
Silmis pisarad, pea lõhub valutada pingest
Ei suuda enam kõndida omal jalul...
Ma igatsen sind
Mis ometi toob mind su ukse taha?
Kas on see armastus või saatuse tahe?
Ma seisan vaikuses ja vaatan maha
Oled imeilus unistus mu hinge tiibade vahel
Ma seisan, kuid ei koputa uksele
Tean, et sa ei taha, et oleksin siin
Mu süda jätab järjest lööke vahele
Hinges keevad koos õnnetunne ja piin
Ohkan vaikselt ja jalutan minema
Vaid tuulevihin kõlab mu kõrvades
On kadunud julgus sul vaadata silma,
Kõrvetav valu tuksub südames
Taevas särab miljon tähte,
õrna valgust annab kuu
Sinu pehmeid huuli siiani
ma tunnen enda suul
Kõik tundub niivõrd täiuslik,
kuid puudu on midagi suurt
Sinu sooje käsi pole enam mu ümber
nüüdsest üksi pean vaatama kuud.
Jään sind ootama
Üks võõras auto möödub teise järel
pimedus on vaikselt neeland linna
käed külmetavad sügiskarges õhus
ei tea mida teha, kuhu edasi minna
Hämar tänavavalgus näitab mul teed
kuid mu jalad ei jõua enam kõndida
ma ei taha siin olla, miks olen siis siin?
sest ainus asi, mida tahan on sind leida
ja oma käte vahel hoida
Tuim vaikus on nii kuradima valus
olen kõndinud läbi kogu linna
pisarad voolavad alla mu näolt
ei tea mida teha, kuhu edasi minna...
A lone soul
A lone soul has come a long way
cold wind blowing tears out of his eyes
he came here to remember, to stay
to once again see his home that lays
abandoned in cold, eternal darkness...
Aeg
Mis paneb päikese tõusma ja loojuma,
mis muudab ema juuksed halliks,
mis paneb pilved taevas liikuma,
mis teeb inimesed üksteisele kalliks?
Mis poisist teeb mehe ja tüdrukust naise,
mis paneb sind mõistma oma vigu,
mis möödub lõbutsedes kiirelt, ebamaiselt,
mis töötades, vaeva nähes venib kui tigu?
Mis paneb kõik maailma kellad tiksuma,
mis parandab haavad ja summutab valu,
mis paneb lapsed hommikuti kooli jooksma,
mis teeb ühest ainsast põõsast puudesalu?
Mis paneb meid minevikku unustama,
mis lõhub vanad majad ja kergitab uued,
mis lõpuks paneb kõiki meid hauda,
mis vaibuma sunnib kõik tormituuled?
See on aeg, mis möödub meist nii märkamatult,
ja järjepidevalt meid tagant kiirustab,
mis lükkab elus edasi meid, surelikke, armutult,
ja kogu universumit me ümber mõjutab.
Ajalõng
Kusagil sügaval teadmatuses
istub tammepuust kiiktoolil
kortsus ja väsinud näoga naine
ja ketrab muudkui ajalõnga
sellesse lõnga on põimitud
me kõigi elud ja võibolla isegi
kogu meile tundmatu universum
See naine ei väsi iial ketramast
seda nähtamatut, müstilist lõnga
sest ilma selle lõngata,
poleks seda universumi,
poleks meie maailma, ega meid.
Keegi
Sa ei tea, et kuskil seal pimedas peidus oli keegi hea
Sind kohates jättis ta süda lööke vahele
Su naeratus sulatas ta ja keeras segi ta segaduses pea
Ta otsis sind kaua taga, kuid sa ei pannud tähele
Ja lõpuks ta leidiski su, see oli ta elu ilusaim päev
Ta käis sind kogu aja särasilmil vaikselt piilumas
Sa nägid teda küll, hirmuga panid ette käed
Kuid sa ei näinud tema sooja lootust vaikselt kustumas
Sa ei hoolinud, sa jätsid kõik ta ilusad kirjad vahele
Ta piilus sind nukralt korraks nurga tagant ja kadus taas
Ta jättis armsa sõnumi ja sa ei pannud tähele
Aeg läks mõõda ja nüüd...
Lebab ta murtuna maas...
See keegi olin mina.
Miks
Miks alati on see nii, et kui sind näen,
valusalt võpatab süda mu sees?
Miks on see süda justnimelt sinu käes,
miks on mu silmad sinu pärast vees?
Miks su majast möödudes aknasse ma vaatan,
teades et sa oled kuskil seal?
Miks just sind ma nõnda palju armastan,
miks just sinu pärast olen kaotand pea?
Joonistus
Jäine tuul lõikab läbi hapraks külmund käte
valge kriidikivi tänavakivil veab jooni
väsind peas kordub üks ja sama rumal mõte
soe tunne voolab kehas mõõda veresooni
Põlvitan, juuksed lehvivad näos kui ööpimedus
tekivad okkad, vars ja ilus roosiõis
igas joones, mis tõmban on see väike lootus,
see lootus mis mind taas su kodukohta tõi...
Hüvastijätt
Ma ei taha, et jääksid mu juurde
Tahan lihtsalt, et mäletaksid mind
Ma ei nõua sult, et sa mind suudleks
Tahan lihtsalt viimast korda näha sind...
Su särasilmad
Su särasilmad vaatasid must mõõda
Su kallistus oli niivõrd õrn ja lühike
Sa ei tahtnudki minuga kunagi kohtuda
Sinu jaoks olin lihtsalt võõras tühine.
Koolibuss
Ta jooksis läbi sügava, sädeleva lume
koolibuss seisis peatuses ja ootas
Ta jooksis, näol külmast punakas jume
Süda peksis kõvasti ja pea valutas
Tuttavad sõnad kajasid ta kõrvades
Ta arvas, et oli leidnud sõbra, kaaslase,
Kuid ka tema suust neid sõnu kuuldes
Kaotas ta oma lapseliku rõõmu ja lootuse
Ta ei tahtnud, kuid ta pidi jõudma
Selja taha jäid kahjurõõmsad lapsed
Ta astus bussile ja sättis end taha istuma
Silmis pisarad ja käed-jalad rasked
Ta surus oma sõrmed vastu jääkülma klaasi
Teades, et keegi ei jää teda igatsema,
Et ta lahkub ja ei tule enam kunagi tagasi
Kuid ta ei tahtnud, et buss hakkaks sõitma
Sellesse koolibussi ta enam ei astunud
Lapsed, kes märkasid, rõõmustasid
Ja väga paljud isegi ei märganud
Kõik pidasid rahulikult jõulusid
Tema oli see, kes jäi igatsema.
Head paranemist sulle!
Kui õues vali tuul ja vihma ladistab,
ning teki all on üksi liiga jahe
siis alati sind oma kaisus soojendan,
võid tuttu jääda minu käte vahel
Kui möllab torm ja valjult müristab,
ning tujukene läheb vaikselt kurvaks
siis kõvasti sind hoian, kallistan,
et su imeilus nägu jälle naerataks :)
Sõnadest jääb alati puudu
Su kaunis naeratus on kui öine taevalaotus,
kus säravad lugematud vilkuvad tähed
Iga hetk, mille veedan ilma sinuta
on just nagu hiigelsuur kaotus
Sõnadest jääb alati puudu
ja soojadest suudlustest väheks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar